Description
Ruumid heaks äraolemiseks
Pole kahtlust, et sel aastal oleme oma töö-ja eluruumile ning avalikele suhtluskohtadele mõelnud rohkem kui varem. Mida avalikus ruumis teha ja kuidas liikuda, milline tundub su kodu, kui pead seal veetma kogu päeva ja kuidas kompenseerida seda, kui digitaalsed suhtluskanalid päriselt kõik üle võtavad. Pandeemia näitas armutu selgusega kätte, et kvaliteetne ja turvaline ruum on luksus ja et elamistingimused on maailma mastaabis äärmiselt ebavõrdselt jaotunud, metropolide elamisühikuid julmalt kokku pressivhüpertihedus ühes ääres jääb teises servas eestlasele eksootiliseks pildiks mõnes fotoajakirjas. Meie käime rabas ja ostame maamaja, ruumi on. Üldiselt on arhitektuur liiga aeglane kunst, et kriisid kiireid muutusi kaasa tooksid, samas sai näiteks modernistlik arhitektuur omal ajal alguse tuberkuloosihirmust ning tervisekultusest, tulid lagedad seinapinnad, suured aknad ja kasinusesteetika. Kui sajandivanune moodne linn koondas masse, kasvatas tihedust ja lahutas efektiivsuse mõttes elamise, tootva töö võivaba aja veetmise omaette üksusteks, siis tänases tehnoloogia arengu ja kliimakriisiga võidu jooksvas maailmas kostuvad võlusõnadena hajutatud asustus (uus suburbia! tagasi maale!), energiasõltumatus ja isemajandamine, taasavastatakse kogukond, kodutöö, koduõpe ja kodutoit.
Milline on sellise maailma ruumiline vaste ja mis saab linnadest? Isoleerumiseks väike aiaga maja, päikesepaneelid katusel ja muidu tark, füüsiliselt eraldi, aga klikikaugusel kogu maailm –selline tulevik saab olla kättesaadav vaid vähestele. Tegelikult vajame ju kollektiivseid lahendusi, mis tõstaks ühiselu kvaliteeti kõigile võrdselt ning arhitektuuril on siin oma oluline roll mängida.
Uued keskväljakud, hoovid, koolimajad, kultuuriobjektid, isegi disainitud kõrgepingemast tegelevad selle ühiselu kvaliteediga kõige otsesemal moel. Loovad ruume koosolemiseks, panevad inimesed oma linna üle uhkust tundma, sõlmivad sidemeid ajaloolise pärandiga, toovad meile looduse lähemale, et me näeks aastaaegade vaheldumist, tunneksimeümbritsevast rahulolu ja kuskil kuklas tuksuks teadmine,et kõik ei ole veel kadunud. Ükski objekt siin raamatus ei edvista, ei kalambuuritse vormidega ega ole eksklusiivne asi iseeneses, mõeldud vaid valitutele. Need on omamoodi pusletükid keskkonnast nagu ta tervikunapeakski olema –inimesele heaks äraolemiseks mõeldud.
Eriliste uusehituste maht on Eestis väike ja loomulikult mõjutavad riiklikud programmid uut ruumitoodangut –väikelinnade keskväljakud, muuseumidja koolimajad on saanud selle aastaraamatu peateemaksjailmselt jagub neid ka mitmesse järgmisse.Fookuses on taastuvad loodusmaterjalid –näiteks Sisekaitseakadeemia õppehoone Narvas on suurim avalik puithoone Eestis –kui ka uuendatud kindlus-muuseumide näol ajaloopärandi taaskasutus, rohealad ja platsid kui omamoodi laadimiskohad inimestele muudavad linnakeskkonda elamisväärsemaks ning uued koolimajad on teadagi üks parimaid võimalikke tulevikuinvesteeringuid. Ruumid, mis kindlasti inspireerivad ja pakuvad uusi koosolemise vorme, aga samas mõjuvad loomulikult, keskkonna loogiliste pikendustena, mis teevad meele rõõmsaks –meil on ehitatud maastikul kõik nii hästi! Vähemalt raamatus see nii ongi.
Arhitektuuripreemiate aastaraamat 2020 koondab endas parimaid näiteid nii hoonetest kui ka maastikuarhitektuurist, väikeobjektidest kui ka laiemast arhitektuurialasest tegevusest. Parimatest parimad on välja valinud Eesti Kultuurkapitali, Eesti Arhitektide Liidu ja Eesti Maastikuarhitektide Liidu züriid. Kõik objektid on varustatud autorite endi ja majaga seotud kasutajate kommentaaridega. Lisaks sellele on ajakiri MAJA ja kultuurileht Sirp andnud välja oma publitsistikapreemia parimatele arhitektuuriartiklitele.
Triin Ojari
Arhitektuuriteadlane ja raamatu toimetaja
